2015/10/14

SURVIVING UNI 101

Ongi Inglismaal üks kuu täis saanud ja MA OLEN ELUS! Väga suur saavutus, kui võtta arvesse seda, et ma elan pargi kõrval, mille nimi rahvakeeli "Rape park" ja et teisel päeval siin visati mu kodu lähedal ühele naisele hapet näkku. Aga hoiame meele positiivsena (ja pipragaasi lähedal).
Üldiselt on suhteliselt ladusalt läinud. Esimesed kaks päeva oli muidugi seiklus oma ette, sest noh.. see olen mina siiski. Lend siia oli päris okei, tavapärast "kus ma kõnnin, maa käib all ringi, kuskile astuda pole, kuhu oksendada saab" polnud õnneks. Kuna mu majutuse omanik oli veel tööl, siis mul oli vaja 3 tundi surnuks lüüa Westfieldis (üks suurimaid kaubanduskeskusi Inglismaal ma usun). Esiteks oli mul vaja üles saada väga suurest ja pikast trepist, sest eskalaatorid ei töötanud. Muidugi nad ei tööta, kui mina seal olen oma kahe kohvriga, mis kokku kaalusid üle 40 kg. Nojah, hakkasin vaikselt ühe astme kaupa minema.. Jõudsin kuskil kolm astet minna, kui ühel kohvril ratta alt lõin. GREAT! Sain veel kaks astet, kui üks tore mees mulle appi tuli. Siis tiirutasin oma kahe katkise kohvriga mööda Westfieldi, et pagasihoidu leida. Mu seiklemise peale läks nii palju aega, et Luke jõudis üsna ruttu. Jäime ilmselt mu elu suurima paduka kätte, aga saime koju sooja, kõhud täis ja õhtul puurisid kutid isegi ratta mu kohvri alla tagasi. Järgmine päev oli missioon jõuda Southamptonisse. Londoni hommikused ummikud, täiesti umbes Waterloo Station, väga logisev kohver jne. Same old same old. Southamptonisse jõudes avastasin, et mul pole sularaha taksoks ja ratas kukkus alt ära jälle haha. Naeruväärne olukord. Õnneks sain ikkagi takso peale ja jõudsin ühikasse.
Oeh ma mäletan nii hästi seda täiesti lost tunnet. Aga nüüd olen ennast ilusti sisse elanud ja kutsun oma väikest tuba isegi koduks. Southamptoni suhtes olin natuke skeptiline, aga pole veel pettuma pidanud. Kooliga olen täiesti 100% rahul. Palju on küll teha, aga see-eest pole ühtegi eksamit, kõik on praktiline.
Siiamaani pole veel kohvreid pakkima hakanud ja üldiselt siinse eluga rahul. Kodu, sõpru ja oma kiisut (!!!) igatsen väga, aga jõuludeni polegi enam nii palju jäänud Varsti ilmselt tuleb pere külla ja novembris on oodata Maimu ja Brixi!! Nii excited, et nad tulevadki. Teeme ühe vinge nädalavahetuse Londonis ja siis näitan neile ka ülikoolielu Southamptonis. Can't wait! Ühesõnaga, natuke kõrgekvaliteedilisi pilte mu enda ja teiste telefonidest. Paremat mul kahjuks pakkuda pole!

















No Comments Yet, Leave Yours!